Rasedusdiabeet

Miks me peame rasedusdiabeedist rääkima?

Kuigi Eesti kohta leitav info on, et rasedusdiabeet puudutab 2% rasedustest, siis USA-s on see juba kasvanud kuni 14 protsendini. Arvata võib, et oleme neist vaid paari aasta jagu maas nagu paljudes muudes näitajates. Igapäevaselt rasedatega kokku puutudes näen, et teadlikkus selle osas ei ole kasvanud, küll aga põdejate hulk. Pööratakse liiga vähe tähelepanu sellele, mida ja miks saab ise ennetamiseks ära teha, ollakse valmis enne testi magusast loobuma jne.

Erilist fookust vajavad naised, kellel on eelmise raseduse ajal gestatsioonidiabeet olnud, sest kordumise riskiks peetakse kuni 80%. Nende puhul võiks olla tähelepanu toitumisel esimesest päevast peale, kuid seda raskendab puudulik teadlikkus ja tugi. Vähe teadvustatakse, et gestatsioonidiabeedi välja arenemine on seotud toitumisharjumuste ja veresuhkru regulatsiooniga enne rasedust ja raseduste vahel.

Rasedusdiabeet ja PCOS

Raseduse ajal läheb keha loomulikult insuliiniresistentsuse seisundisse, et tagada lootele piisavalt glükoosi. Uuringud näitavad, et kui see rasedusest tulenev insuliiniresistentsuse suurenemine kombineeritakse PCOS-i põhjustatud insuliiniresistentsusega, suureneb nende metaboolsete häirete poolt põhjustatud raseduse tüsistuste risk.

PCOS-iga rase naine ei pruugi olla võimeline tootma piisavalt insuliini, et veresuhkrut adekvaatselt töödelda, mistõttu veresuhkur püsib kõrgena ja suurendab rasedusdiabeedi riski. Ühes uuringus, milles osales 72 PCOS-iga rasedat, leiti, et rasedusdiabeet arenes suurema tõenäosusega välja naistel, kellel juba raseduse alguses oli kõrgem insuliiniresistentsus. Võrdlus naistega, kellel ei arenenud. Seega gestatsioonidiabeeti “saamine” ei olegi nii juhuslik kui varem arvatud, vaid rohkem seotud juba vaikselt areneva insuliiniresistentsusega. 

See on veel tõenäolisem juhtuma, kui PCOS ei ole diagnoositud või selle ohjamiseks ei ole rakendatud muudatusi eluviisis ja toitumises. Polütsüstiliste munasarjade sündroomist ja insuliiniresistentsusest räägib artikkel siin. 

Insuliiniresistentsus ja viljakus

Enamik inimesi ei kujuta ette, et insuliin mängib rasestumisel mingit rolli, kuid see on normaalseks järglaste saamiseks hädavajalik. Ei oleks mõistlik tuua beebi ohtlikku või ebatervislikku olukorda, näiteks kui on näljaperiood. Insuliin on välja kujunenud toimima signaalina, mis annab meie ajule teada, kas meie keskkond on ohutu. Normaalne insuliinitase viitab sellele, et potentsiaalne tulevane vanem on terve ja tema toitumine on piisav loote kasvatamiseks ja vastsündinuga hakkama saamiseks.

Insuliiniresistentsed mehed ja naised on suurema tõenäosusega viljatud kui nende insuliinitundlikud eakaaslased, kuid naiste fertiilsus on insuliiniga rohkem seotud tänu rohketele hormonaalsetele muutustele tsükli, raseduse ja isegi postpartum aja jooksul.

Insuliin on kasvusignaal, mis käivitab anaboolsed protsessid, et kasvatada rakkude suurust ja mõnikord isegi nende arvu – see on raseduse ajal vajalik. Insuliin aitab platsental kasvada, rinnakoel areneda imetamiseks valmistumiseks ja isegi tagada, et emal on raseduse keeruliseks protsessiks piisavalt energiat, suunates tema keha kalduvusele talletada rasva. Selle hõlbustamiseks suureneb insuliini retseptorite hulk naise rasvkoes raseduse alguses ja taastub pärast sündi normaalsele tasemele.

Rasedusdiabeet ja toitumine

Rasedusdiabeet tingitud muutustest glükoosi metabolismis, mis algavad raseduse teisel poolel. Siis suureneb insuliiniresistentsus kohanedes loote varustamise vajadusega. Tavaliselt, terve raseduse korral, pumpab kõhunääre insuliiniresistentsuse kompenseerimiseks ja glükoositaseme reguleerimiseks välja rohkem insuliini. Kuid rasedusdiabeedi korral, kui pankrease funktsioon on ebapiisav suurenenud insuliiniresistentsuse ületamiseks, võib veresuhkur tõusta liiga kõrgeks, mis põhjustab edasisi probleeme.

2021. aastal tehtud ülevaade märkis, et rasedusdiabeediga naised vajaksid intensiivsemat toitumisnõustamist ja tihedamaid visiite. Toitumisnõustaja antud nõuanded peaksid olema:

• Kergesti mõistetavad
• Kergesti kasutatavad
• Sisaldama tervislikke toiduvalikuid
• Õpetusi tervislikest toiduvalmistamise meetoditest
• Andma praktilisi juhendeid
• Andma jõudu ja motiveerima tegema muudatusi tervisliku toitumise suunas

See tähendab, et gestatsioonidiabeedi diagnoosi saanud naised vajaksid tihedat koostööd toitumisnõustajaga, et lühikese ajaga efekti andvad muudatused ellu viia. Kindlasti oleks vajalik tegeliku menüü üle käimine ja üksikasjalik läbi arutamine, muudatuste tegemisel vähemalt alguses pidev toetus, suunamine ja tagasiside, teadusele toetuv info, mis on lihtsustatud arusaadavaks, mõne puhul ehk isegi alustamine tervisliku toiduvalmistamise ABC-st. Lisaks toitumisnõustaja toele, vajaksid naised seda ka lähedastelt ja miks mitte ka grupist.

Teine probleem, mida ma näen on toiduainete piiramine, mille alla kuuluvad ka puuviljad, teraviljad, isegi kaunviljad. Arvestades, et me oleme jõudnud globaalse mikrotoitainete puuduse epideemiani ning kõige suuremas riskirühmas on rasedad ja alla 5-aastased lapsed, siis toitainerikaste toiduainete väljajätmine ei pruugi olla parim lahendus. Järjest välistamise asemel võiksid rasedad õppida veresuhkrut tasakaalustavalt toituma, millal ja kui palju süüa puuvilju, millised toiduaineid koos tarbida jne. Piiramise tunne ei mõju ka vaimsele tervisele hästi.

Peab välja tooma ka selle, et mitmed uuringud näitavad isegi minimaalselt kõrgenenud veresuhkru tõenäolisemat kahjulikku mõju lootele. Näiteks isegi kergelt kõrgem veresuhkur on seotud loote makrosoomia ja kõrge insuliinitasemega sünnitusel. See risk tõuseb oluliselt, kui raseda veresuhkur tõuseb 5 mmol/L pealt 5,6 mmol/L peale. Kõrgem veresuhkru tase, mis ei ületa isegi gestatsioonidiabeedi piiri, tõstab märkimisväärselt kaasasündinud südamerikete riski.

Millised soovitused ei toimi?

Kalorite lugemine ei ole rasedusdiabeedi ega üldse raseduse ajal soovitatav, sest toiduained ei ole kalorisisalduse alusel võrreldavad. Üldine kalorite tarbimine annab meile märku, millises suunas rasedat nõustada, aga väga vajalik on vaadata makortoitaineid ja toiduainete kvaliteeti. Kalorite piiramine ei soodusta otseselt köögiviljade söömist, vaid tehakse hoopis valik näiteks väiksema kalorsusega väherasvase piimatoote kasuks, kuigi normaalse rasvasisaldusega toiduaine aitaks veresuhkru hüpet vähendada. Samuti tekivad olukorrad, kus mingi hetk söömist piiratakse, et süüa õhtul terve arbuus, mis ei ole raseduse ajal mõistlik teha.

Madala rasvasisaldusega dieedi rõhutamise asemel pöörata tähelepanu kvaliteetsetele headeele rasvadele. Rasv annab kõige rohkem kaloreid, kuid see vaade on ühekülge kui jäetakse välja sellised toiduained nagu rasvane kala, avokaado, Kreeka pähklid, oliivõli. 2019. aastal läbi viidud uuring, milles osales 2139 inimest, näitas, et ei loomsete ega taimsete rasvade tarbimine ei olnud märkimisväärselt seotud diabeedi tekkega.

Magusast ja suhkrust täielik loobumine ei ole meie elukeskkonnas päris realistlik. Parem oleks õpetada, millal, mida ja millega koos süüa, et vähendada veresuhkru hüppeid ning samal ajal mitte tunda end halvasti sünnipäevalauas. Juhtub ka nii, et pärast koogi söömist ei ole näit nii hull kui kardetud ja see tekitab tunde, et võibki süüa ja süües isu aina kasvab. Pealtnäha oodatust normaalsema glükoositaseme taga võib olla täistuuridel töötav insuliinitootmine, mis ei paista välja, ja see suudab hetkel taseme madalamale tuua. Kuid pikaajaline kahju jääb tähelepanuta.

Puuviljadest loobumine on samuti poolik lahendus, mis pealegi võib jätta rasedad ilma vajalikest vitamiinidest. Puuviljadest on ju lihtsam loobuda kui magusast – ehk jäetakse välja apelsinid, aga jäätisele ei suudeta ikka vastu panna. Väga levinud on ka puuviljade söömine vahepalaks – ka siin on oluline, mida ja kui palju ning mille puuvilju kombineerida. Kui puuvilju järjest menüüst välja jäetakse tekib küsimus, millega neid asendatakse? Valik ei pruugi jällegi olla üldse palju tervislikum.

Kasuks ei tule ka segadus valguallikate, eriti loomsete ümber. Näiteks see, et punane liha ja muna ei ole otseses seoses südameveresoonkonna haiguste ja halva kolesterooliga nagu on varem arvatud, jõuab elanikkonna teadmistesse pigem aeglaselt. Võidakse ka nendest hoidud tervislikkuse põhimõttel. Kuid rasedate valguvajadus kasvab pidevalt raseduse jooksul ning piirates kõrge glükeemilise koormusega toiduaineid, on hea kvaliteediga valguallikad üheks heaks viisiks, kuidas tekitada see rahulolu ja täis kõhu tunne.

Pärast rasedusdiabeeti

Kui rasedusdiabeet ei ole kontrolli all, võib see põhjustada imiku hüpoglükeemiat ja pikaajalist metaboolset düsfunktsiooni, mis areneb välja lapse kasvades. Ehk sündival lapsel on soodumus saada mõni tänapäevane ainevahetuse tasakaalutuse häire, eriti kui sellele aitab kaasa kasvukeskkond ja pere söömisharjumused. Nendel imikutel on ligikaudu 40% suurem tõenäosus rasvumiseks ja metaboolsete tüsistuste tekkeks teismeeas ja hiljem. 

Tulenevalt sellest on oluline, rasedusdiabeediga tegelemise ajal tehtavad muudatused oleksid püsivad elustiili muutused, mille jätkamine pärast sünnitust oleks lihtne ja loomulik. Sellisel viisil on ehk võimalik pidurdada gestatsioonidiabeedi kordumist ja esinemise kasvu järgnevate põlvkondade jooksul.